Kuumaveesüsteemi desinfitseerimine: Terviseameti soovitused

Siin tuleb eristada kahte asja: mida õigusaktid nõuavad ja mida Terviseamet soovitab. Kuumaveesüsteemi desinfitseerimise kohta ei leidnud me Eesti õigusaktist kohustuslikku arvulist režiimi (temperatuur, kontsentratsioon, kestus). Leidsime Terviseameti soovitused Legionella avastamisel joogivees. See on soovitus, mitte õigusnorm, ja alljärgnev tabel märgib staatuse igal real.

Mida õigusaktid ütlevad

Sotsiaalministri määrus nr 38 (SM 38) „Nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele“ ei maini Legionellat ega kuumaveesüsteemi desinfitseerimist. Seletuskiri (mitte õigusnorm) märgib vaid, et kui basseinikasutajad haigestuvad ja seda ei saa seostada määruse näitajatega, tuleb täiendavalt uurida põhjust, näiteks võib basseinis hakata kogunema Legionella.

Sotsiaalministri 24.09.2019 määrus nr 61 (joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded), § 12^1 lg 2 sätestab, et Legionella piirsisaldus on alla 1000 CFU/l. See on prioriteetsete tarbimiskohtade jaotussüsteemide riskihindamisel kasutatav näitaja. Sama lõike märkus lubab kaaluda parandusmeetmeid ja kasutuspiiranguid ka siis, kui väärtust ei ole saavutatud, näiteks nakkuste ja haiguspuhangute korral. Lõige 3 seob seire veeseaduse § 85^4 lõikes 1 nimetatud analüüsis välja valitud prioriteetse tarbimiskohaga; lõige 4 näeb ette, et riski tuvastamisel rakendab prioriteetse tarbimiskoha omanik asjakohaseid meetmeid.

Veeseadus § 85^4 määratleb prioriteetse tarbimiskoha kui üldsusele kasutamiseks avatud valduse, mis ei ole kodumajapidamine ja mille kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega. Terviseamet korraldab tarbimiskoha veevärgi riskihindamise; kui tuvastatakse Legionella või plii risk, korraldab seire prioriteetse tarbimiskoha omanik. Kas konkreetne ujula on prioriteetne tarbimiskoht, otsustab Terviseamet; nimekirja me ei leidnud. Seiret korraldama peab omanik siis, kui Terviseamet on objekti analüüsis prioriteetseks valinud. Kas ja millal see ujula puhul nii on, tuleb täpsustada Terviseametiga.

SM 61 § 12^1 lg 1 p 4 viitab nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 22 lg 3 alusel kehtestatud nõuetele. Seda akti (Sotsiaalministri 31.10.2003 määrus nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“) me ei ole kontrollinud ja me ei tea, kas ja mida see Legionella kohta sätestab. See on esimene koht, mida Eesti õigusnõustaja peaks üle vaatama.

Terviseameti soovitus Legionella avastamisel

Terviseameti dokument „Tegutsemissoovitused Legionella bakteri avastamisel joogivees“ (2024-10) loetleb meetmeid, mida on soovitatav Legionella leidmisel rakendada. Dokument räägib joogiveesüsteemist üldiselt; ujulakompleksi duširuumide ja kuumaveesüsteemi puhul on selle kasutamine analoogia alusel, mitte ujulate kohta eraldi antud soovitus.

Dokument rõhutab, et termilise šoki ajal on väga olulised ohutusmeetmed, sest sellega kaasneb põletusoht.

Sama dokument loetleb ennetusmeetmeid: boilerite tühjendamine, puhastamine ja desinfitseerimine kord aastas; veefiltrite puhastamine ja desinfitseerimine tootja juhiste järgi või vähemalt kolme kuu tagant; veemahutite ja nähtavate torude kontroll iga kuu; külmaveemahutite sisekontroll vähemalt kord aastas; süsteemi desinfitseerimine pärast iga muutmist või uue seadme paigaldamist; läbivoolutamine enne dušside kasutamist, kui ruume ei ole kasutatud kaks kuni kolm päeva või kauem. Need on samuti soovitused.

Kus Legionella risk tekib

Terviseameti dokument nimetab riskikohtadena kohti, kus tekib veepiiskade ehk aerosooli: duši- ja pesuruumid, mullivannid, jahutustornid ja kliimaseadmete aurustuskondensaatorid, dekoratiivsed purskkaevud (eriti siseruumides) ning niisutussüsteemiga seadmed. Legionelloosi haigestutakse aerosooli sissehingamisel, mitte vee joomisel. Riskirühmad on üle 50-aastased, immuunpuudulikkusega, diabeediga, krooniliste kopsu- ja neeruhaigustega, pahaloomuliste kasvajatega inimesed ning suitsetajad.

Veesüsteemi omadustest nimetab dokument vett, mille temperatuur on peamiselt vahemikus 20–50 °C, ning torustikku, kus veevool on väike või perioodiliselt puudub (näiteks koolides ja lasteasutustes kollektiivpuhkuste ajal, hotellides vabades tubades). Veel on riskifaktorid katlakivi, rooste ja biokile torudes, dušiotsikutes, segistites ja boileris ning kummist ja looduslikust kiust tihendid. Ujulakompleksis tähendab see eelkõige dušše ja harva kasutatavaid võtmekohti. See on Terviseameti selgitus, mitte õigusnorm.

Mis kaal on soovitusel

Soovitus ei ole siduv. Kaudselt võib see siiski olla oluline: tarbijakaitseseaduse § 9 kohaselt peab teenus olema tavapärasel kasutamisel ohutu tarbija elule, tervisele ja varale, ja § 10 järgi hindab järelevalveasutus teenuse ohutust muu hulgas valdkonna ohutuse tagamise hea tava ja teaduse ning tehnika hetkeseisu alusel, kui teenusele ei ole õigusaktiga nõudeid kehtestatud. SM 38 seletuskiri viitab samale mehhanismile. Kas Terviseamet tugineb oma soovitustele sellise „hea tavana“, me ei tea; see tuleb täpsustada Terviseametiga. Oluline on, et soovituse täitmine ei ole sama mis õigusnormi täitmine, ja meie leitud allikate järgi ei ole soovituse eiramine iseenesest eraldi õigusrikkumine.

Mida soovituses ei ole

• Kloorišoki arvulist režiimi (kontsentratsiooni, kestust, vee temperatuuri) soovitus ei anna ning me ei leidnud seda ka ühestki kasutatud õigusaktist. Kui keegi esitab kuumaveesüsteemi kloorišoki arvud „Eesti nõudena“, küsi dokumendi ja lõike numbrit.
• Teavitamise nõuet kasutajaile enne desinfitseerimist me kasutatud allikatest ei leidnud. Kui töö toimub kasutajate juuresolekul või avatud ajal, on teavitamine ja ohutuse tagamine (põletusoht, kloorimine) mõistlik praktika, aga mitte tuvastatud õigusnõue.
• Logivormi ja säilitustähtaega ei ole. Pane kirja oma töökorras.

Mida pärast tööd kirja panna

See on praktika, mitte õigusakti vorm. Soovitame ühes kirjes hoida:

• töö kuupäev ja kellaaeg, süsteemi osa (boiler, torustik, duširuum);
• meetod: termiline (temperatuur ja kestus kontrollpunktides) või keemiline (toode, kontsentratsioon, kestus, loputuse lõpp);
• teostaja ja kutsetunnistus, kui töö tehti kloorišokina;
• kordusproovide kuupäevad ja laboriprotokollid (järgmine päev ja 2–4 nädalat hiljem, nagu soovitus ütleb);
• põhjus, miks töö tehti: Legionella leid, remont, seisak, haigusjuhtum.

Seisakujärgsetest toimingutest vt artiklit ujula käivitamise kohta pärast seisakut. Kuuma vee temperatuuri soovitustest vt eraldi artiklit.

Mida teha, kui Terviseamet on objekti prioriteetseks tarbimiskohaks valinud

SM 61 § 12^1 lg 3–4 ja veeseaduse § 85^4 lg 3 ja 5 kohaselt korraldab seire ja parandusmeetmete rakendamise tarbimiskoha omanik. Seire sagedus on see, mille Terviseamet analüüsis määras. Küsi sagedus ja mõõtmiskohad Terviseametilt kirjalikult, sest meie allikatest need ei selgu. Proovid Legionella jaoks võetakse Legionella leviku riskikohtadest, süsteemse kokkupuute kohtadest või mõlemast (SM 61 § 9 lg 5^1).

Õiguslikud allikad

• Sotsiaalministri 24.09.2019 määrus nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded“, § 9 lg 5^1 ja § 12^1: https://www.riigiteataja.ee/akt/105092023006
• Veeseadus § 85^4: https://www.riigiteataja.ee/akt/111072026069
• Sotsiaalministri 21.08.2025 määrus nr 38 „Nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele“ (RT I, 26.08.2025, 6): https://www.riigiteataja.ee/akt/126082025006
• Terviseamet, „Tegutsemissoovitused Legionella bakteri avastamisel joogivees“ (soovitus, mitte õigusnorm; originaalaadress on kadunud, arhiivikoopia): https://web.archive.org/web/2025/https://www.terviseamet.ee/sites/default/files/documents/2024-10/Tegutsemissoovitused%20Legionella%20bakteri%20avastamisel%20joogivees.pdf
• Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus § 22 lg 3 (volitusnorm); määrus nr 123 kontrollimata.

See tekst ei ole õigusnõustamine. Terviseameti soovitused ei ole õigusnormid, ja nende täitmine ei tõenda kõigi õiguslike nõuete täitmist. Kahtluse korral pöördu Terviseameti või Eesti õigusnõustaja poole.